Kõhutants: Tagasi juurte juurde

Kõhutants on läänelik nimetus traditsioonilisele Lähis-Ida ja Vahemere piirkonna, eelkõige Egiptuse tantsule. Paralleelselt “kõhutantsu” mõistega on laialt kasutusel ka termin “idamaine tants”, mis on araabiakeelse raqs sharqi otsetõlge (araabia keeles رقص شرقي‎). Raqs sharqi e. idamaine tants viitab eelkõige klassikalisele Egiptuse kõhutantsu stiilile, mis tekkis 20. sajandi esimesel poolel.

Idamaine tants on oma kõige olemuslikumal kujul improvisatsioon. Nagu ka paljude teiste improvisatsoonivormide, on ka idamaise tantsu tuum 100% kohalolek, reaalses hetkes olemine, nauding muusikast ja tantsust ning sellega ühekssaamine, rõõm praegusest hetkest, piiride kadumine, lahustumine, vabadusetunne. Araabia keeles viidatakse sellele olekule mõistega tarab.

Kuigi piirkonniti või eri stiilide kaupa on liikumistes erinevusi, on idamaisele tantsule kõikjal iseloomulikeks tunnusteks puusade, rindkere, käte ja pea liigendatud liikumised ja isoleeritus.

 

Miks “kõhutants”?

19. ja 20. sajandi kunstis valitses romantism ning paljud Euroopa ja Ameerika kunstnikud ja kirjanikud (Delacroix, Gerome, Boucher jne) sõitsid nn "müstilisse itta", et maalida ja kirjeldada sealseid eksootilisi stseene. Idamaine (oriental) tähendas tol ajal sisuliselt kõike, mis jäi Inglismaast ja Lääne-Euroopast itta.

1889. aasta Pariisi maailmanäitusel oli esmakordselt võimalik näha Prantsuse koloniseeritud alade - Maroko, Alžeeria ja Tuneesia - pärimustantse. Peagi pärast seda esitleti kuulsas Moulin Rouge´is “idamaiselt” (tolle aja kohta väljakustuvalt) rõivastatud tantsutüdrukuid, kes jäljendasid maailmanäitusel esinenud tantsijaid. Nende tantsu hakati rahvasuus kutsuma danse du ventre e. kõhutants.

Pariisist jõudsid korsettideta naiste “idamaised” tantsud ka Ameerikasse Chicago maailmanäitusele, kus skandaalsel etendusel oli tohutu menu. Et edukat etendust meeldejäävalt nimetada, tõlgiti prantsuskeelne danse du ventre inglise keelde ja praeguseni kasutusel olev mõiste belly dance oligi sündinud.

Pärast idamaiste tantsude edu mõlemal maailmanäitusel ilmus kõhutantsijaid rohkelt erinevatesse lokaalidesse ja vodevillidesse üle Euroopa ja Ameerika. Neid peeti parimal juhul julgeteks, halvimal vulgaarseteks. Pärimus, millest uus moesuund kunagi tekkis, jäi kahjuks pikaks ajaks meelelahutus- ja seksiäri varju.

Tänaseks on sellest iidsete juurtega tantsust kujunenud populaarne meelelahutus-, kunsti- ja vaba aja veetmise vorm, mida tantsitakse kõikjal maailmas nii seltskondlikel koosviibimistel kui lavadel, nii professionaalide kui amatööride poolt, nii improviseerides kui koreograafiatena.

Eestisse jõudis kõhutants 1990. aastate teises pooles, kui Pille Roosi selle Eesti tantsumaastikule tõi. 1996. aastal oli ta esimene kõhutantsuõpetaja Eestis, kuni selle ajani oli idamaine tants Eestis veel täiesti tundmatu. Pille Roosi ja tema õpilaste käe alt on välja kasvanud suurem osa Eesti kõhutantsijaid.