Mina olen Eeben,
tantsija, õpetaja, looja.
Minu looming ja õpetus on sügavalt seotud idamaiste kultuuride iidse tarkuse, rituaalsuse ja sümbolite maailmaga. Mind on alati võlunud idamaise tantsu ehk kõhutantsu loomulikkus ja väljendusrikkus, kõhutantsija võim, salapära ja naiselikkus, tantsu ürgsed ja rituaalsed juured ning lõputult kirjud avaldusmivormid. Joogaga tegelemine on süvendanud minu huvi erinevate kehatehnikate ja teadveloleku praktikate vastu. Minu lähenemine tantsule baseerub Kehakõne meetodil, mis põimib kokku liikumise, kehateadlikkuse, rituaali ja sisemise tasakaalu otsingu.
Tants, mida õpetan ja esitan, on inspireeritud idamaistest tantsutraditsioonidest, ent selle fookuses on kohalolu, mitte esitus. See on juurdunud kõhutantsus, kuid hõlmab ka sügavamaid, somaatilisi, energeetilisi, sümboolseid ja arhetüüpseid kihte. Ma nimetaksin seda hoopis templitantsuks.
Minu kutsumus on aidata naistel ühenduda oma keha ja väega, elurõõmu leida, hetkes olla, särada ja läbi elu tantsides kulgeda.
MIS ON KÕHUTANTS?
Kõhutantsu ei ole võimalik üheselt defineerida, eri inimeste jaoks tähendab see erinevaid asju. Me teame, et kõhutantsu mõiste pärineb 19. saj Prantsusmaalt (pr. k danse du ventre), aga traditsioonilised tantsud, mida “kõhutantsuks” on nimetatud, on pärit hiiglaslikult alalt Vahemerest Kesk-Aasiani ja nende täpset vanust on võimatu kindlaks teha.
Suuresti on tegemist sooloimprovisatsiooniliste pärimustantsudega, mida iseloomustavad puusade, tuharate, kõhu, rinna ja õlgade selgelt rõhutatud ja isoleeritud liikumised. Tänane kõhutants on nende jt tantsutraditsioonide vastastikuste mõjude tulem.
Vaatamata, või hoopis tänu sellele, et kõhutantsul puudub klassikaline traditsioon ja standardiseeritud liigutuste “sõnavara”, on kõhutants täna üks elujõulisemaid ja mitmekülgsemaid tantsustiile.
Minu jaoks on kõhutants eelkõige elust rõõmu tundmise ja käesolevas hetkes kohalolemise viise, püha naiselikkuse väljendus. Kõhutants on aidanud mul avastada ja mitmeid kordi taasavastada endas jumalanna…
