Ülemöödunud aasta kevad tõi imelise uudise - olen lapseootel! Sellega algas minu siirdumine uude rolli, uude minasse. Mõistan, miks seda üleminekuaega, emakssaamist, on võrreldud puberteediga. Mõlema puhul tuleb läbi elada hormoonide tormid, identiteedi- ja eksistentsiaalsed kriisid, muutused sotsiaalses elus ja prioriteetide nimistus ning samaaegselt paljusid erinevaid, kohati äärmuslikke tundeid (vt ka: matrescence).
Tegelikult algas minu teekond emaduseni juba aastaid varem, nõudes kannatlikkust ja nii kehalist kui vaimset vastupidavust. Seda seetõttu, et imelisi uudiseid lapseootusest oli veel, kuid kahjuks need rasedused katkesid. Iga uus positiivne rasedustest tõi järjest vähem rõõmu, sest hirm kaotusvalu ees oli suur. Mingi hetk märkasin end kõike justkui eemalt vaatamas, tuimust, ükskõiksust. See oli üks tumedamaid perioode minu elus.
Tol ajal jõudsin väga põhjalikult mõelda selle üle, miks ma last üldse tahan. Miks see mulle nii oluline on, et olen valmis selle nimel nii palju läbi elama? Vastused ajasid mul juhet veel rohkem kokku, sest need tundusid... isekad. Mina tahan, järelikult peab inimene sündima? Siis ma püüdsin seda tahtmist enda jaoks vormistada kui igatsust perekonnaelu järele, soovi luua soe ja armastav kodu ühele väikesele inimesele. Aga sügaval selle soovi taga oli ikkagi hirm. Hirm jäljetult kaduda. See "ürgne hirmutunne, mis kaob alles tõelise ületamise teel Terviklikkuseni jõudes," kui Ken Wilberit tsiteerida.
Hirm on saatnud mind kogu emakssaamise teekonna vältel. Alates hirmust raseduse katkemise ja sünnituse ees, lõpetades hirmuga, et keegi võtab mult lapse ära. Kuna hirmu tuimestamine ja asendustegevused tegelikult ei aita, olen pidanud õppima hirmuga elama. Teda ära tundma, kehas tunnetama ja mitte ära tõukama ega alla suruma. Olen pidanud endale ikka ja jälle meelde tuletama, et ma ei pea kõiki oma mõtteid uskuma. Mõnikord see õnnestub. Aga pigem on reaalsusega kontaktis püsimine erand, ikka kipub mõtlemise vool kaasa viima.
Minu lemmikmeditatsioon, hetkes püsimise viis on liikumine, tants. Tantsijana olen ehk keskmisest paremas kontaktis oma kehaga, kuid see, kuidas emakssaamine oma kehast teadlikuks teeb, on omaette tase.
Pidev ebamugavustunne. Minu iiveldus hakkas pihta pärast ärkamist ja lõppes uinumisega. Kõhu ajasid keerama isegi pealtnäha süütud asjad nagu kohvikeetmine, leivaröstimine ja üldse igasugune toidu kuumutamine. Süüa ei saa, sest kõik ajab oksele. Hiljem jälle ei mahu kõhtu.
Kogu aeg on palav. Kanda sain ainult naturaalseid materjale, sest muidu ei saanud keha hingata, hakkas üle kuumenema ja pilt taskusse kippuma. Aga seda juhtus ka naturaalsete materjalidega... Tegelikult olid kõik riided ebamugavad, sest nad alatasa pigistasid, pitsitasid. kriipisid ja kraapisid kuskilt.
Magada on ebamugav. Istuda on ebamugav. Kõndida on ebamugav. Kuna laps oli kõhus sättinud end nii, et tema raskuskese ei olnud päris joondus minu omaga, langes tema raskus rohkem ühele minu kehapoolele ja tõi kaasa ebavõrdse koormuse ja lihaspingutuse tema kandmisel. Raseduse lõpuks otsustas ta ennast pea ülespoole keerata ja sellesse asendisse kuni sünnituseni jääda.
Tuharseis. Proovisin vist kõike, mida lapse peaseisu pööramiseks proovida saab: rääkimist, spetsiaalseid harjutusi, homöopaatiat, kiropraktikat, hiina meditsiini teraapiat ja lõpuks ka välist pööramist - kõike soovitud tulemuseta.
Keisrilõige. Kui tuimestav seljasüst oli tehtud, tundsin, kuidas vaikselt hakkas kehatunnetus alakehast kaduma. Kogu protseduur oli minu jaoks hirmutav, aga just see, kuidas alakeha tunnetus kaob, pani katuse korralikult sõitma. Kui abikaasa saali sisse lasti, ehmus ta mind nähes ära, sest ma vappusin. Ma ütlesin, et ma olen nii hirmul ja pinges, et ma ei suuda lõdvestuda. Ta püüdis mind rahustada. Möödusid mõned minutid, tundsin kõhus suskamist ja siis kuulsin oma lapse häält...
Kui järgmisel päeval haiglavoodis patjade najal esimest korda üle pika aja kõhuli lebasin ja abikaasa mind üle kogu keha silitas, siis ma lihtsalt nutsin. Ma nutsin oma keha pisaraid. Aga haiglas ma pidin olema tugev, et arstidele mitte tüli teha. Mõned päevad hiljem kodus, tuttavas ja turvalises keskkonnas ütles keha üles. Üks jalg muutus osaliselt tuimaks ega tahtnud hästi liikuda. Füsioterapeut tegi mulle selgeks, et suuresti on asi mõtlemises. On täiesti võimalik end vigaseks mõelda…
Võimetus normaalselt pissida ja kakada, köhida, aevastada, nuusata, naerda… Operatsioonihaav, mis ei taha paraneda. Imetamise kadalipp... Rinnapõletik, piimapais, nibulõhe, vale imetamisvõte, vale asend, vale imetamispadi, vale nibukaitse. 10 imetamist ööpäevas ja hirm iga järgmise imetamiskorra ees. Kaheksa kohtumist imetamisnõustajaga. Magamatus…
Elasin tund korraga. Teine inimene on minust nii sõltuv. Tohutu vastutus. Olin identideedikriisis. Kuskilt rakutasandilt kerkisid enda läbielamised imikueas, valu ja hirm. Kõik oli äkitselt teistmoodi. Igatsesin nagu tagasi mingit endist rahulolu, mida ju tegelikult ei olnud, sest siis igatsesin seda, mis mul nüüd käes oli. Tüüpiline samsara…
Kui aastaid tagasi sulgesin oma FB konto selleks, et oma vaimset tervist säästa, siis nüüd tegin selle Messengeri kasutamiseks uuesti, et oma vaimset tervist päästa. Mul oli vaja oma naistehõimu tuge ja kohta, kus end tuulutada. Ja ometi, mul olid kõik need inimesed kodus ja võrgus olemas, valmis toetama, aga ikka tundsin end nii üksi.
Esimesed poolteist kuud pärast sünnitust olin tantsusaalist eemal, seejärel hakkasin tasapisi jälle juhendama. Kui olin esimese taastumisjärgse tunni lõpetanud, saabus sõbrannast kolleeg asendama järgnevat tundi. Langesin talle nuttes kaela. Mulle meenus korraga kõik see, mida ta oli rääkinud oma emakssaamise läbielamistest. Kui kergendav oli mõistva ja hooliva sõbra kohalolu, kes oli sama teekonna läbi teinud ja teadis täpselt, mida ma tunnen.
Ma arvasin, et olen valmis.
Aga selleks ei saa tegelikult valmistuda. Emaduse müsteeriumiks. Rännakuks teispoolsusesse, vaheolusse, kus endine mina sureb ja sünnib keegi uus. Alateadvuse hoovuste, hormoonide ja magamatuse psühhoaktiivseks kokteiliks, mis tuleb ära juua kõigil, kes on valmis tõele lähemale jõudma ja pühitsetud saama.
Ja mis see tõde siis on?
Tõde on see, et kui see väike põsk esimest korda sinu oma puudutab, siis sa tead. Mitte mõistusega, vaid kusagil sügavamal. Et see kõik oli vajalik. Et jah, see oli raske. Aga see oli oluline. Ja see oli seda väärt.