Minu keha on mu tempel ja iga tempel väärib kaunistamist ja pühitsemist. Minu uus tätoveering on enamat kui kunst. See on veremaagia, siirderiitus, energeetiline kaitse ja võimendi.
Esimesed tätoveeringud
Oma esimesed tätoveeringud tegin 19-aastaselt, inspireerituna tribal-kõhutantsijate ja Põhja-Aafrika põlisrahvaste esteetikast. See langes kokku ajaga, mil astusin iseseisvasse ellu ja sündis minu alter ego Eeben. Märgiline aeg vajas märki, füüsilist kinnitust muutusele, ühe peatüki lõpule ja uue algusele. Juba siis teadsin, et järgmine tätoveering saab olema mu kõhul ning seotud viljakusega. Aga teadsin ka seda, et teen selle alles siis, kui aeg on küps.
Emakssaamine
Märgid küpsusest hakkasid ilmutama end siis, kui astusin emaduse teekonnale (sellest olen pikemalt kirjutanud siin. Pulmapäeva hennamustrid ja mõtted beebikõhule maalitavast hennast puhusid vana visiooni söed taas hõõgvele. Sel kevad-suvel tundsin selgelt, et üks eluepohh on lõppenud ja algab uus. Oli aeg seda siirdumist markeerida.
Emadus ei alga sünnitusest, vaid siirdumisest ühest rollist, olekust teise. Minul kestis see mitu aastat: alates otsusest laps saada kuni sünnitusjärgse esimese pooleteise aastani. See oli emotsionaalselt mu elu kõige katsumusterohkem aeg, mida tajusin siirderiituse ja emaduse müsteeriumisse pühitsemisena.
Ilmutus
Olen veendunud, et naise bioloogiline võime sünnitada ei määra tema väärtust inimesena. Samas kogesin oma emakssaamise teekonnal määratut väge, mis naises on just tänu võimele uus elu ilmale tuua. Seesama vägi, mis aastatuhandeid on põhjustanud nii aukartust kui hirmu kui naiste allasurumist. Jah, see loovjõud võib sünnitada ka kunsti, ideid, lahendusi, kuid elu loomine - mulle tundub - viib energeetiliselt palju sügavamale, lähemale elu lättele. See on miski, mida mehed mitte kunagi ei koge ega lõpuni mõista.
Nüüd sain aru, miks naine oli enne patriarhaati lugupeetud viisil, mida täna enam ei mäletata. See teadmine on meis ikka alles, ürgselt, raku- ja veretasandil. Tundsin, et olin korda saatnud midagi erakordselt vägevat. Mul polnud enam kellelegi midagi tõestada. Ja just siis teadsin, et on aeg tätoveeringuks, tähistamaks siirdumist naisest Loojaks.
Õige kunstniku otsinguil
Soovisin kunstnikku, kelle käekiri ja meetod kõlaksid kokku minu olemuse ja visiooniga. Pärast põhjalikke otsinguid leidsin Raine. Tema looming kõnetas mind sügavalt, justkui mingis paralleelses elus oleksin ise sama kunsti loonud. Veelgi enam meeldis mulle tema rituaalne lähenemine: tätoveerimine kui püha protsess, veremaagia. Ma tahtsin kaunistada oma keha kõige vägevama paiga ja pühitseda selle samamoodi, nagu iidsetel aegadel kaunistati ja pühitseti Jumalanna templeid. Selleks vajasin inimest, kes teab, mis on maagilised toimingud, kes on energeetiliselt tundlik ja sobiv.
Mu varasemad tätoveeringud olid Põhja-Aafrika berberite motiividega, pruuni värviga, seega tahtsin ka uut pruunis toonis. Samuti kõnetasid mind antiikse Vahemere ja Lähis-Ida kultuuride sümbolid. Kuna tätoveering pidi tantsides nähtav olema, soovisin, et see oleks julge ja selge. Nii sündis idee: lootose ja papüüruseõitega taimornament, mis saab alguse üsa ja teise tšakra kohalt, keisrilõike armist, ja kulgeb üle puusade.
Rituaalne protsess
Pärast esmast konsultatsiooni vahetasime Rainega paari päeva jooksul mõtteid ja kavandeid. Hästi mõnus oli, et ta saatis korraga mitu kavandit, mille hulgast sain välja noppida ideed, millega edasi liikuda. Nii jõudsime kiiresti lõpliku kavandini, mis oli “täpselt see”. Kuigi veendusin juba konsultatsiooni käigus, et usaldan Rainet, siis see, kui hästi ta mu visiooni kavandiks tõlkis, kinnitas veelgi, et olin leidnud õige kunstniku.
Tätoveerimise tegime kahe sessioonina. Esimene sessioon algas kavandi hoolika paigutamisega kehale, millele järgnes ettevalmistav rituaal: puhastumine, meditatsioon ja taotluse sõnastamine. Raine rääkis, et kuna tätoveerimine on sügav protsess, siis selle käigus võib erinevaid tundeid üles tulla, kurbust, leina ja pisaraid, ja kinnitas mulle, et see on normaalne ja kui nii juhtub, siis on okei, kui teeme väikese pausi. Ta soovitas mul sessioonile kaasa võtta kõrvaklapid ja rahustav, meditatiivne muusika ja nii ma tegingi, minnes kogu sessiooni ajaks pikale sisemisele rännakule, koos muusikaga, mille olin spetsiaalselt selleks puhuks omale valmis pannud.
Pühitsus
Kui tätoveerimisprotsess jõudis sellesse paika, kus asub minu keisrilõike arm, jõudsin ka oma sisemisel rännakul kulminatsioonini. Keisrilõike armi ümbruse torked läbistasid ka mingeid sügavamaid kihte ja üles tuli vana valu ning pisarad. Samal ajal kõlasid kõrvaklappidest naiste võimsad hääled ning minu vaimusilma ilmusid naised vanadest aegadest, keda on põlema pandud selle eest, et nad pole normiga sobitunud, et nad on julgenud erineda, endaks jääda. Nad kogunesid mu ümber ja hoidsid mind, kinnitades mulle, et nad on minuga.
Teise sessiooni tegime kolm nädalat hiljem. Viimaks pani Raine pärast pikka päeva masina käest ja ütles: "valmis! Toogu ta sulle jõudu, juhatust, tervenemist ja ühendust enda väega läbi elu."
Nii saagu.
Olen sügavalt ja igavesti tänulik Rainele, kes mitte ainult ei loonud imekauni ja vägeva kunstiteose, vaid ka turvalise ja pühaliku ruumi, kus tätoveerimisest sai rituaal, kus ma tõesti tundsin, et me teeme midagi enamat, kui joonistame kehale - me kaunistame ja pühitseme templit.
Tätoveerija Raine Kapp kaunistamas minu keha